Puidu kestandumine -

Okaspuu tangentsiaallõige
Trahheiidid ja nendes olevad koobaspoorid

Puidu kestandumine ehk lülipuidu moodustumine toimub, kui sisemised tüve veekanalid sulguvad ja seejärel rakud surevad. See toimub okaspuidul rakumembraani avade sulgemisel ja lehtpuidul mitte enam kasutatud veekanalite sulgumisel ligikaudu 20-40 aasta vanustel rakkudel. Selle protsessi käigus kujunevad ained, mis hiljem raku kesta ladustuvad, ning tihti kasvab vastupidavus kõdunemisele.

Lülipuidulistest puudest räägitakse siis, kui lülipuit on selgelt eristatav (näiteks tamme-, pähkli-, männi-, kirsipuul, lehisel ning ebatsuugal, ebaakaatsial).

Kui värvierinevust näha ei ole, aga madala niiskusetaseme järgi saab järeldada, et südamik on kestandunud, räägitakse küpspuidulistest puudest (näiteks kuuse-, nulu-, pärna-, pirnipuu ning punapöök).

Südamik-küpspuupuidu (näiteks saar, jalakas) südamiku värvus on astmeline, millele järgneb küpspuit, mis samuti nagu südamik enam toitainetetranspordis ei osale ja veel üks välimine osa, tihvtpiirkond (juurdekasv).

Uueks puiduks nimetatakse seda osa tüvest, kus aktiivselt vee- ja toitainetetransport aset leiab. Niinimetatud tihvtpiirkonnaga puude omaduseks on ristlõikel märgatav ühtlane hele värvus, mis on tingitud südamiku mitte kestandumisest (näiteks mägivaher, kask, lepp, pappel, harilik vaher ja arukask).

“Männi lülipuit on parim” – Lülipuit tekib puu tüve sees ja annab sellele tugevuse. Lisaks lülipuit ei lase endast läbi toitaineid ega vedelikke – on see palju kindlam ka niiskuse vastu. Muidugi ei saa lihtsalt lülipuidust asja, seda tuleb õigesti töödelda. Lülipuit on parim eriti, kui sellest valmistada välisuksi ja aknaid.